Olin Vietnamis esimest korda, Aasia riikidest olen varasemalt käinud Hiinas ja Filipiinidel. Sel aastal olime jaanuarikuu välislaagri asukohaks valinud Phan Rangi, Vietnamis.
Lugesin enne laagrit Minu Vietnami ja Minu Kambodža raamatuid, mis mõlemad aitasid hästi sisse elada ja avasid selle kandi inimeste maailma, küll eestlase pilgu läbi.
Vietnam pakkus palju häid emotsioone. Märksõnad: tuul iga päev, väga hea surfispot, kodune surfikooli õhustik, 7m2 lohe, päike, kookosvesi, draakonivili, soodne, maitsev köök, karaoke, rollerid, toredad inimesed, kosed, cable car, punalipud, miljonärid.
Taust
Vietnam asub Kagu-Aasias, Indohiina poolsaarel, üle 330 000km2 suurusel alal elab hinnanguliselt 95,5 miljonit inimest, kellest 85% on vietnamlased ning rahvaarvu poolest on ta maailma suuruselt 15 riik. 73% neist ei määratle end ühtegi usundisse kuuluvana, 12% on budiste ja 8% kristlasi. Vietnami Sotsialistlikku Vabariiki juhib kommunistlik partei.
Kohalik elu
Sirpi ja vasarat ja viisnurka kohtasime siin ja seal sümboolikas, seal hulgas takso armatuurlaual punalippudena ja suurte tänavate keskel postide küljes lehvimas. Surfirannast hotelli sõites nägime tee ääres isegi pioneere.
Tee äärtes on ka kitsed, kanad, lehmad ja muud loomad.
Paljud sildid on vietnami ja vene keeles ning inglise keeles räägivad kohalikest vaid väga vähesed. Paljud ei saa ka põhilistest sõnadest aru. Abiks oli Google Translate.
Liiklus on kaootiliselt süsteemne, kuid õnneks aeglane. Rollereid on palju, autod on vaid uued ja tavaliselt linnamaasturid, maasturid või kastikad ning palju oli näha ka suuri veoautosid.
Kehtib reegel – tugevam sõidab ja tuututab nagu jaksab. Osavamad ilmselt vahetavad auto ja rolleri pasunaid korra-kaks aastas, sest nende töömaht on meeletu. Tuututamist kasutatakse selleks, et kõik näeksid ja kuuleksid, et lähened, et liikuge eest või kui keegi näiteks üle peatee vasakpööret teeb või vastassuunas sõidab jne. Jalakäija saab üle tee siis, kui sirge seljaga rahulikult edasi kõnnib, sest sii sõidavad masinad temast vaikselt mööda. Olgu naljaga pooleks ka lisatud, et peale meie seal väga jalakäijaid ei olnudki, sest kohalik liigub ainult rolleriga.
Rolleril või tsiklil sõidab Vietnamis korraga vajadusel terve perekond – ema, isa ja kaks väikest last ja kui vaja, veetakse sellega koju nii pesumasin kui riisikottide koorem. Turistid saavad samuti rollereid ja tsikleid rentida, autosid rentida ei saa, küll aga toimib kenasti taksoteenus.
Vietnamlased jumaldavad karaoket. Seda kogesime iga päev, nii taksos kui ka tänaval. Täiesti tavaline ajaviitmise viis kohalikel on istuda toolikestel tänavanurgal ja lõõritada mikker peos, youtube’st vietnami keelne karaoke video lahti ja suurel vanakooli kõlaril volüüm põhjas. Meile pakkus see muidugi nalja.
Rahaühik on vietnami dong, üks euro on ca 25 000 dongi. Alguses oli nullidega arveldamine võõras, kuid selle sularaha miljonäri eluga harjusime ruttu. Rahaühikutel on kõigil Ho Chi Minhi pilt.
Toit
Süüa on Vietnamis soodne ja toidud on üldiselt maitsvad. Minu vaieldamatu lemmiktoit oli draakonivili ja joogiks värske kookosvesi. Väga head olid ka mangod ja arbuus.
Draakonivili tänavalt ostes maksis umbes 40 ja kookos 50 eurosenti. Nautisin ka kevadrullide ja riisiroogade söömist. Eksootilisi roogasid on siin palju – näiteks liha armastajatele – krokodill, madu, konn, varblased jpm. Vietnam Surf Campingu kohvikus olid mu lemmikuks suurepärased bataadifriikad tšillimajoneesiga. Phan Rangis leidsime üksjagu huvitavaid söögikohti, mõned neist jäävad oma ehedusega enam meelde kui teised, aga kõhu saime alati maitsvalt täis.
Väiksemates kohalikes söögikohtades olid menüüd vaid vietnami keeles, seetõttu valisime tavaliselt koha, mis oleks veidi viisakam ja inglise või vene keelse menüüga.
Meelde jääb eredalt üks kalarestoran ranniku ääres, kus olime ainsad kliendid ja taustaks käis nonstop Happy new year laul.
Surf
Surfasime My Hoa rannas Vietnam Surf Campingu spotis. Seda surfiklubi soovitan soojalt nii lohesurfaritele kui purjelauduritele. Seal on suurepärane ja chill õhkkond, maitsvad toidud, armsad inimesed ning hästi kodune tunne. Surfikooli omanik on Eesti oma purjelauaäss ja superlahe inimene Tony Mõttus.
Seal saab ka majutuda väikestes majakestes ja suurtes telkides. Vaata lähemalt: https://kitesurfing-vietnam.com
Surfitingimused olid super head – tuul puhus iga päev. Sain sõita 5m2, 7m2 ja 9m2 lohega. Ka poisid ei sõitnud suurema lohega kui 7m2 ja 9m2. Spot on pikalt madal, sügavas on laineid ja vesi oli väga soe. Kalipso oli kaasas, aga piirdusin alati oma surfibikiinide või -trikoo kasutamisega. Spot on tõusust ja mõõnast sõltuv ning Windy jms graafikuid ei maksa siin vaadata, pigem küsige kohalikelt, mis kell vesi tuleb ja palju tuult lubab. Vahel on tuul puhangulisem aga see on igati andeksantav, sest puhub ju iga päev. Sussid tasub kindlasti kaasa võtta ja jalga panna, sest liivapõhi on endise korallielu tõttu väga teravate kividega kaetud.
Turism
Phan Rang tundus alguses suurem kui ta tegelikult on. Keskväljak on suur ja riigikorrale kohaste kujudega kaunistatud – suure juhi Ho Chi Minhi ja tubli kodanlase – põllumehe, sõduri, tehasetöölise auks. Linna keskuses on ka palju kauplusi, kust saab osta kõike – rollerist võltskäekottideni. Linnas on ka üks kaubanduskeskus, kus hinnad on kallimad, kuid tooted on tolmuvabad ja valik suurem – sealt saab osta nii pesupulbrit kui ka saiakesi ning aega kassa järjekorras kulub kauem.
Turistil Phan Rangi linnas palju tegevusi pole, käisime liivadüünides ja võimsal korallsaarel ning ühe surfipäeva loovutasime sisemaal Dalati linnas käimisele. Sinna sõtsime autoga kaks ja pool tundi. Käisime kahte koske vaatamas, Datanla kose nägemiseks tuli sõita nn cable car’ iga väikest ameerika mägede taolist rada pidi – see pakkus veidi närvikõdi ning oli väga lõbus üllatus. Elephant Falls oli võimas (soovitan kose juurde kinniste jalanõudega minna) ning seal kõrval olid ka uskumatult suured ja kaunid kujud ning ilus hinduisimi-budismi tempel. Külastasime ka kohalikku ajalooparki, kus paiknesid erinevad savikujud. Inglise keelt kõnelesid Dalatis kohalikud palju paremini ning söögikohti kesklinnas oli väga palju. Õhtusöögi kohaks valisime vietnami köögi ning toit oli maitsev.
Majutus
Majutusime Phan Rangis, Long Thuani hotellis. Hotellikompleks on suur, kuid maju on ala peal palju ja see tegi kõik hubasemaks. Bassein on suur ja ilus, hommikusöögi valikud püsisid kahe nädala jooksul muutumatuna – pakuti nii sooja toitu, võileiva materjali, kohalikke snäkke kui ka puuvilju. Hotelli kõrval on samuti surfikool ja spot, kus aktiivselt iga päev surfati – tihti olid need foiliga sõitjad, sest see spot on sügav.
Lisan lõppu ka kahe reisikaaslase mõtted Vietnamist.
Erki: Minu esimene surfireis, kus tuul puhus stabiilselt iga päev. Põhiliselt sai sõita kuuesega, paaril päeval läks ka üheksa ruudust vaja. Laine ei olnud nii eksreemne, kui julgesin loota, aga selline keskmine Vääna ilm oli iga päev. Süüa sai hästi ja odavalt. Ööelu ja pidu siit ei ole mõtet otsida.
Kadri: Minu uus lemmik surfikoht. Igapäevaselt puhuv mõnus tuul, helesinine laguun ja surfikooli ülimõnus atmosfäär – nende nimel tulen siia kindlasti kunagi tagasi. Kindlasti oleks tahtnud rohkem Vietnami ka näha. Phan Rang linnana ei olnud minu jaoks midagi erilist, aga nii palju, kui väljapoole nägime, siis Vietnami üldine olustik mulle meeldis. Usun, et siin on palju, mida teha ja näha.
Suur tänu Vietnam Surf Camping, Tuulejumal ning suurepärased reisikaaslased Kadri, Alar, Priit ja Erki. Tuuliste kohtumisteni!